Ööülikooli lugu

Ööülikool sündis mu enda üliõpilaspõlve igatsusest saada paremaks ja targemaks inimeseks. See igatsus on ikka alles jäänud. Elu mõtestamise küsimus kõige laiemalt. Kõikidest vaba- ja valikainetest hoolimata oleme ülikoolis ninapidi koos enamasti omasugustega, sama eriala valinud inimestega. Ööülikooli tähendus või võrdpilt võiks olla mõnus ülikooli kohvik, kus sama laua ümber istuvad koos näiteks füüsikud ja kirjandusteadlased; kunstnikud ja bioloogid.

Ööülikoolis saavad kokku meie tippmõtlejad valdkondadeüleselt. Iga kohtumine toob kaasa ühe olulise teema, loob ühe maailma. Mulle tundub, et kõige huvitavamad jutud kõneldakse teaduskonverentside kohvipausil kusagil aknalaual istudes. Inimesed akadeemilises väärikuses, kus iga hetk peab oma tarkust kümmet kanti kaitsma, lasevad korraks lipsu lõdvaks, räägivad unistustest, sellest, mis neid tõeliselt huvitab. Ka n-ö piiripealsetel teemadel, kus teaduse tarkus lõpeb ja algab suur saladus.

Ööülikooli saatesari sündis 1999. aastal – salvestasime Tallinna Ülikooli Laia tänava keskaegses linoleumilõhnalises, pisut kummituslikus, aga armsas ja eluvaimustust täis ruumis Rein Raua loengu „Aja mõiste idas ja läänes“. Teine salvestus toimus kursusejuhendaja Kalju Orro Linnateatri garderoobis – Mihhail Lotmani „Humanitaaria humanismi kriisi ajal“. Iga algus on pöörane ja erutav: sahmisime ringi tehnikaga – mikrofonid-juhtmed, minul kaenlas akustikat parandav ema õmmeldud lapitekk, kursavend Jüri Muttika tähtsa näoga salvestamas.

Aasta hiljem jõudis Öülikool Eesti Raadiosse ja on kõlanud Viker- ja Klassikaraadio kanalites nüüd juba ligi 22 aastat. Päris esimeseks Ööülikooli saateks, mis raadiolainetele jõudis, oli Mihhail Lotmani „Humanitaaria humanismi kriisi ajal“. Sarja käimalükkamise juures olid kursusevend Jüri Muttika, kes oli Ööülikooli esimene helirežissöör, ja nooremalt kursuselt Taisto Uuslail, kes oli samuti hakkamist täis. Nõu ja jõuga olid abiks ka kursusejuhendaja Kalju Orro ja raadiotööd õpetanud Hannes Valdma. Ööülikooli kamba asendamatu liige on olnud helirežissöör Külli Tüli. Tema on olnud põhiline salvestaja, aidanud saateid kuulamisvalmis seada, aga samuti on ta olnud ka väga oluline sisuline kaasamõtleja.

Läbi aegade on Ööülikoolis kaasa teinud ka palju erinevaid külalistoimetajaid: Taisto Uuslail, Mart Zirnask, Sven Vabar, Lisete Velt, Eero Epner, Urmas Vadi, Joonas Hellerma, Hedi Rosma, Riina Roose ja Tõnis Tootsen. Erinevaid õppejõude on olnud üle 300, saateid üle poole tuhande. Palju toredat koostööd: salvestused Kehtna valla Külaülikoolis Vahur Tõnissoo eestvedamisel on andnud Ööülikooli varamusse paljud meie tippsaated; läbi aastate oleme salvestanud Viljandi pärimusmuusika festivalil, Triigi Filharmoonias jne. Paljudest Ööülikooli professoritest on nende aastatega saanud väga lähedased sõbrad. Kui nimetada ühte olulist Ööülikooli õppejõudu ja üliõpilast ühes isikus, siis on see Jaak Johanson. Ilmselt poleks Ööülikool selline, nagu ta on, ilma Jaagu olemasoluta. Nähtamatud puudutused.

​2023. aasta alguses asus Ööülikool ette võtma uut teekonda. Oleme hetkel välja arendamas Ööülikooli uut tugistruktuuri – süsteemi, kus sümbioosis toetavad Ööülikooli tegemisi nii eraisikud kui riiklikud asutused: teaduskeskused, koolid, seltsi- ja kultuurimajad jne. Samuti on võimalik koostöö erinevate ettevõtetega.

Ööülikooli platvormi loomine on pikem protsess – see mis praegu üleval, on alles esimene etapp, täiendame pidevalt.